Pole jälle mõnda aega jõudnud oma tegemisi siin kaugel kängurumaal jagada, aga seekord on sellel ka mõjuv põhjus, nimelt leidsime jaanuari alguses lõpuks ometi farmitöö! Mõtlesingi, et kirjutan siis natuke sellest ja panen pilte ka, mis ma klõpsutanud olen.
4. jaanuari õhtul sõitsime Mandurahst Manjimupi, mille lähedal (25 km) farm asub ning 5. jaanuaril oli meie esimene tööpäev. Kohale jõudes täitsime paberid ära ning saimegi kohe tööle asuda. Minu esimeseks tööks oli sprinklerite ehk vihmutite kontrollimine, mis avokaado- ja kiivipuid kastavad. (Lisaks avokaadodele ja kiividele kasvatatakse farmis ka tamarillosid). Iseenesest üsna lihtne töö, lihtsal kõnnid päev otsa kiivi- või avokaadopuude ridade vahel ning vahepeal vahetad mõne vihmuti ära, mis ei tööta. Kuid põhjus, miks see töö mulle kohe üldse ei meeldinud, oli see, et need vihmutid ju kastavad kõik läbimärjaks. Kui on 35 kraadi sooja, siis pole viga, ongi mõnus. Kuid kui on 17 kraadi, vihma sajab ja jääkülm tuul puhub, siis pole väga vahva läbimärjana, lirtsuvate tossudega ringi tallata. Täpselt selline mu teine tööpäev ka välja nägi. Kui olin umbes nädal aega seda tööd teinud, siis sain vahepeal ka vihmuteid puhastada ning seega terve päev kuivas katuse all istuda, mis oli igati tervitatav vaheldus. Mõne päeva sain ka samamoodi laos istudes uusi sprinklereid voolikute otsa ühendada, mis oli veelgi meeldivam töö kui puhastamine.
Tavaliselt näeb tööpäev selline välja, et ärkame umbes 5.30 üles ning tööle jõuame 6.45, kell 7 alustame tööga ning päeva jooksul on kaks pausi, kell 10.30 ja 13.30 ning tööpäev lõppeb kell 16.00.
Ühel ilusal päeval sain ma aga järgmise töö - kiiviokste lõikamine, et rohkem valgust kiivideni jõuaks. Kiivipuud on üsna ronivad taimed ning moodustavad sellise kaardus tunneli nagu ülemistelt piltidelt näha võib. Seal all me siis Jörgeniga koos neid oksi lõikasime, üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Päris hea oli sedasi kui keegi seltsiks on kogu aeg. Seda tööd me tegime umbes poolteist nädalat. Ja muide, siin farmis on 30 000 kiivipuud!
Nüüdseks juba mitu korda on olnud metsapõlengud siinkandis, nii, et taevas on tumedat tossu täis.
25. jaanuaril hakkasime uut põldu istutamiseks ette valmistama, panime sprinklereid paika ja ühendasime veevoolikutega, mis me eelnevalt sirgeks olime tõmmanud vagude peal. Meessoost inimesed kaevasid auke ning siis hakkasimegi uusi avokaadopuid istutama! Saime ka teada, et uue põllu peale tuleb 15 000 taime. Kokku on farmis 200 000 avokaadopuud!
Istutamise töö mulle tegelikult täitsa meeldis. Kuigi eks ta ole raske ka, iga paari meetri järel on vaja kükitada või istuda ning seal põllu peal pole varjuraasugi. Ja 35 kraadiga hakkab ikka päris palav!!! Aga vahva oli näiteks see, et ma sain kahe väga toreda saksa tüdrukuga oma saksa keelt harjutada ja muidu ka juttu rääkida. Kokku kestis istutamine natuke üle nädala ning siin alumisel pildil olemegi me peale tuhandete puude maha panekut. Kuna põllul on väga tolmune, siis igal õhtul olin ma üks mulla- ja tolmukoll.
Mõned tunnid sidusin uusi avokaadopuid postide külge ning seejärel sain jälle uue tööülesande. Hakkasin tegema umbrohutõrjet. See on kahe inimese töö (tegin seda koos ühe prantslasega), üks sõidab buggy-ga, kus peal on suur paak mürgiga ning teine kõnnib buggy kõrval ja pihustab voolikust mürki umbrohu peale, mis väikeste avokaadopuude ümber kasvab. Tegime tavaliselt tunni kaupa, et alguses üks kõnnib ja pritsib ning teine istub buggys ja sõidab teokiirusel ning siis on vahetus. Natuke igav töö, aga polnud viga. Õnneks ma väga kaua seda ei teinud ka, kõigest mõned päevad. Vahelduseks tore ikka. Alumised pildid ongi tehtud buggys istudes ühel ilusal hommikul.
Ning minu kõige viimaseks tööks siiani, mida ma ka praegu teen, on grafting ehk pookimine. Töö seisneb selles, et võtan avokaadoistiku ning suurelt avokaadopuult väikse oksakese ning panen selle istiku külge. Niiviisi hakkavad puud 5 aastat tavalisest varem vilja kandma. Päris mõnus töö, saab samal ajal muusikat, raadiosaateid ja audioraamatuid kuulata!
Lisaks tööle oleme vahepeal ikka muud ka teinud. Näiteks 26. jaanuaril oli Austraalia päev, mida tähistatakse selle puhuks, kui 1788. aastal Briti laevad Austraaliasse jõudsid. See on alati vaba päev ning igal pool on tseremooniad, ilutulestikud, inimesed peavad pikniku jne. Ka meie võtsime sellest natuke osa - käisime Manjimupi Timber Parkis, kus oli tseremoonia, müüdi koogikesi ja jäätist ning inimesed veetsid mõnusalt aega.
Ma olen ka siin pildi peal, kui üles oskad leida :)
Mõni päev hiljem otsustasime Pembertoni sõita, mis on väike linnake umbes 30 km kaugusel Manjimupist. Tee peale jäi selline vaatamisväärsus nagu Diamond Tree, mis on 51 meetri kõrgune puu, mille otsas on 1939. aastal ehitatud platvorm, kust valvati ega kuskil metsatulekahjusid pole. Aeg-ajalt kasutatakse seda vist ka tänapäeval. Sinna otsa on ka täitsa võimalik ronida mööda metallvardaid, mis on puu sisse pandud. Kuna aga asi oli ohutust ronimisest kaugel, siis me sinna otsa turnima ei hakanud. Kui vale sammu teed või libised, siis kukud otse alla ka. Kuid väga lahe puu oli ikkagi!
Pembertonis käisime vegeburgerit söömas ning jalutasime niisama ringi.
Samal õhtul oli Manjimupis üks ilus tasuta jazzikontsert, mida käisime kuulamas. Ostsime pitsat ja jäätist ning nautisime imeilusat päikeseloojangut ja kontserti.
Nädal aega tagasi oli Manjimupis Twilight Market ehk videviku turg, mis oli väga väga armas.
Pühapäevane söögitegemine pargis.
