Tere tere! Nagu blogipostituse pealkirjast võib aimata, siis seekord kirjutan ma meie reisist, mis algas Perthist 28. märtsil ja mille vältel sõitsime me läbi u. 10 000 km.
Esimeseks sihtkohaks oli väike linn (u. 25 000 elanikku) nimega Kalgoorlie, mis asub Perthist 600 km kaugusel sisemaa poole sõites. Esimese päeva eesmärk oligi sinna sõita ning alles järgmisel päeval ringi vaadata.
Kalgoorlie peatänav
Teise päeva hommikul sõitsime kuulsa Super Piti juurde, mis oli ka üks peamine põhjus, miks me Kalgoorliesse nii väga minna soovisime. The Super Pit on Austraalia üks suurimaid kullakaevandusi, mis toodab aastas u. 20 000 kg kulda ning kokku 85 miljonit tonni maaki, mis tähendab seda, et miljoni tonni maagi kohta on ainult 250-300 kg kulda. 120 aasta jooksul on Kalgoorliest kaevandatud kokku 1,6 miljonit kg kulda.
Tõesti, vaade sealt ülevalt servalt oli väga väga võimas. Lihtsalt üks tohutu auk maa sees, mis on 3,5 km pikk, 1,5 km lai ja 570 m sügav. Väidetavalt mahuks sinna sisse 2,3 miljardit inimest ning 39 miljonit autot.
Sellel ülemisel pildil on natuke infot masinate kohta, mida kaevanduses kasutatakse.
Edasi läksime Hannans North Tourist Mine'i, mis on muuseum kulla kaevandamise ajaloo kohta Kalgoorlies. Seal olid vanaaegsed telgid ja puuhütid, kus kullakaevajad üle saja aasta tagasi elasid. Samuti oli seal üks suur veoauto (mida ülemisel pildil näha võib), millesuguseid on The Super Pitis töötamas 40. Päris suur, või mis?
Teise päeva pärastlõunal hakkasime sõitma lõuna poole, vahepeal ööbisime mingis väikses kohas ning järgmisel päeval jõudsime Esperance'i, mis on kuulus oma imekaunite randade poolest. Esperance'i linnas endas me väga ringi ei vaadanud, sõitsime ainult läbi ning esimene rand, mis külastasime oli Twilight Beach, mida võib alumisel pildil näha.
Edasi sõitsime tund aega Esperancest ida poole, kus asub Cape Le Grand National Park, mis on täiesti uskumatult imelise loodusega koht! Tee viis meid kuulsasse Lucky Baysse, mida teatakse helesinise vee, valge liiva ning kohalike kängurude poolest, kellele meeldib päikse käes rannas ringi hüpelda. Ning tõepoolest, rand oli jalustrabavalt ilus! Vesi oli täiesti läbipaistev, liiv valge nagu puhas lumi ning päike paitas mõnusalt oma soojade kiirtega. Õnneks ei olnud seal ka väga inimesi, niiet saime rahulikult omaette pikutada, raamatut lugeda ja suurte lainetega ujumas käia.
Kui olime rannas juba mitu tundi päevitanud ja ujunud ja ringi jalutanud hakkasime ära minema ning siis nägime, kuidas kaugemal eespool ongi rannas kängurud kaa!!! Nad olid nii vahvad ja sõbralikud ja pehmed ning mul oli nii hea meel!
Edasi läksime Hellfire Baysse, mis oli sama imeline!
Järgmised päevad oli põhiliselt üks suur sõitmine!
Bunda Cliffs Nullarboris, Lõuna-Austraalias
Enamiku ajast oli autoaknast paremale, vasakule, ette ja taha vaadates näha vaid kauget silmapiiri ja tühja, lagedat maad. Ühtegi kaamelit kahjuks kuskil näha ei olnud, olenemata mitmetest hoiatussiltidest.
Lõuna-Austraalias peatusime korra ka ühes pisikeses külakeses, mille ääres olid suured suured liivaluited. Ühest väikesest kohvikust sai tasuta lume/liivalauad laenutada, millega me siis üritasime sealt alla lasta.
Emud ja Austraalia loodus lõunast sisemaa poole sõites.
Peale mitmeid päevi autosõitu jõudsime Port Augustasse, kust saime hakata edasi Austraalia keskele sõitma. Ka järgmised päevad möödusid autos istudes ning muudkui edasi ja edasi sõites. Lõpuks jõudsime Põhjaterritooriumile välja ehk olimegi jõudnud suure Austraalia keskele.
4. aprilli hommikul hakkasime oma ööbimiskohast (mis oli lihtsalt üks väike teeäärne parkla eikuskil) kell 4 hommikul kottpimedas sõitma Uluru poole, et päiksetõusuks sinna jõuda. Sama olid teinud ka umbes sada teist turisti, kellega külg külje kõrval seistes vaatasime, kuidas tõusev päike oma esimeste kiirtega Uluru erepunaseks värvis. Natuke naljakas oli see ka, sest kõik need inimesed ainult pildistasid ja selfitasid ning tundus, nagu keegi tegelikult vaadet väga ei vaata ja naudigi.
Uluru ehk Ayers Rock ehk Austraalia süda on maailma suurim monoliit, 348 m kõrge, 5 km pikk ja 1,5 km lai. Uluru ümbermõõt on 9,4 km ning sellel hiiglaslikult kivil võib näha mitmeid aborigeenide kaljujooniseid, mida me ka vaatamas käisime.
Peale päiksetõusu vaatamist tegime Ulurule autoga ringi peale ning jalutasime mõnes kohas lähemale ka.
Siin pildil on näha inimesi Ulurule ronimas, nimelt need pisikesed täpikesed kaljunõlval. See foto võib-olla annab rohkem aimu, kui suur see punane kivi tegelikult on!
Alguses oligi plaan niisama uudistada seda tohutut monoliiti maa pealt, kuni jõudsime ringiga sinna kohta, kus inimesed mööda kivi üles ronisid. Varem mul polnud aimugi, et sinna üldse selline asi tehtud on, kust oleks hea üles ronida. Nimelt on pandud sinna kett ning pealepoole tähised, kust on üles ronida kõige parem. Kaalusime pikalt, kas minna ka või mitte. Nojah, peab tunnistama, et vaatama sellele, et seda teha ei soovitata ning Austraalia pärismaalased seda ei taha, siis ikkagi sai uudishimu ja seiklusjanu võitu, panime vee ja söögi seljakotti, ronimiseks tossud jalga ja hakkasime mööda Ayers Rocki külge ülespoole turnima. Vahepeal oli natuke hirmus ka, sest ega seal mingit turva- või kaitsesüsteemi pole, kui kukud, siis kukudki. Ning teadaolevalt on seal ronides lausa 35 inimest surma saanud.
Uluru peal matkates tekkis lihtsalt nii uskumatu tunne, kui saad aru kui kõrgel sa oled, kui suur on see punane kuulus Uluru päriselt, kuidas loodus on lihtsalt nii nii võimas ning kui kaunis vaade sealt on igasse ilmakaarde. Näiteks ülemisel pildil võib näha 24 km kaugusel asuvat Kata Tjutat. Ma olen nii nii tänulik sellise kogemuse eest, sest see tõepoolest oli hindamatu minu jaoks! Ning lausa kahju oli sealt tagasi alla hakata tulema.
Ülemine pilt on tehtud umbes poole laskumise pealt.
Edasi sõitsime Kata Tjuta juurde, mis on on Uluru lähedal ning moodustub kolmekümne kuuest suurest kivikuplist. Suurim neist on 546 m kõrgune, veelgi kõrgem kui Uluru! Kuna olime tol päeval mõlemad üsna väsinud, siis käisime Kata Tjuta juures veel ka järgmisel päeval ringi vaatamas ning jalutamas suurte kiviseinte vahel.
Kui hakkasime tagasi lõuna poole sõitma, nägime teel metsikuid hobuseid.
6. aprillil jõudsime Coober Pedysse, mis on väike kaevanduslinnake (1700 elanikku) keset suurt tühjust. Tegemist on linnaga, mida tuntakse ka kui maailma opaalipealinna, sest 70% kogu maailma opaalidest toodetakse just nimelt Coober Pedys. Linn on tuntud ka selle poolest, et seal ehitatakse eluasemeid maa sisse. Lisaks sellele, et kaljusse on uuristatud elamiseks ruume, on seal ka maa sees kirik ning poed, mida me ka külastasime. Käisime ka opaalikaevanduse muusemis, kus lisaks kaevanduse käikudele oli ka üks maa-alune kodu, kus inimesed kunagi elanud olid. Pean ka ära mainima, et linnas oli kümneid ehtepoode, kus müüdi tohutult palju opaalidega ehteid. Mitmed neist nägid välja, nagu viimane klient oleks seal käinud mitukümmend aastat tagasi. Ruumid oli hämarad, lett ning ehted olid tolmukihi alla mattunud ning segamini ja vanemas eas poepidaja üritas elu eest meile müüa "soodushinnaga" ehteid ning kui me midagi ei ostnud, siis oli ta äärmiselt pettunud näoga, pani tuled uuesti kustu ja läks tagasi raamatut lugema. Ühest ilusamast ja korralikumast poest leidsime ühe imearmsa opaaliga sõrmuse, mille Jörgen mulle kinkis ning mida ma nüüd kogu aeg imetleda saan. Õhtul käisime veel ka väljas söömas ning kokkuvõttes oli Coober Pedy kahtlemata üks huvitav linnake, mida tasus käia vaatamas.
8. aprillil jõudsime Adelaide'i, kus käisime kesklinnas jalutamas ning söömas. Adelaide oli kuidagi palju väiksem kui ma ootasin, kuid sellegipoolest väga sümpaatne ja armas linn.
Ülejärgmisel päeval kui olime teel Melbourne'i poole, käisime vaatamas looduslikku vaatamisväärsust, mis kannab nime Twelve Apostles ehk Kaksteist Apostlit. Ilm oli väga külm, vihmane ja tuuline, niiet väga kaua me seal kahjuks aega ei veetnud.
Vaade Victoria loodusest kui sõitsime mööda Great Ocean Drive'i Melbourne'i.
Melbournes asub Austraalia kõige suurem ostukeskus, Chadstone Shopping Centre, kus veetsime mitu tundi shopates. Õhtul käisime veel söömas ning sõitsime ka läbi Melbourne'i vormelirajalt.
Järgmise päeva veetsime Melbourne'i ääres olevates väikestes linnakestes/külakestes, kus ööbisime ning sõitsime ringi, tegime süüa ning jalutasime looduses, mis, peab mainima, oli seal lihtsalt imeline! Igasugused värvilised papagoid ning troopilised metsad!
12.-14. aprill olime Austraalia pealinnas Canberras, mis oli üks vahva linn Melbourne'i ja Sydney vahel. Külastasime parlamendihoonet, kunstimuuseumit ning ka Austraalia rahvusmuuseumit, mis kõik olid väga huvitavad!
15. aprillil jõudsime Austraalia suurimasse linna, Sydneysse! Parkisime auto ooperimaja alla, kust oli hea kohe minna kesklinna avastama. Esimese asjana vaatasimegi maailmakuulsa Sydney ooperimaja üle, mida tegid ka tuhanded teised turistid samal ajal. Jalutasime ka kesklinnas ringi, kus oli miljon inimest, käisime jällegi ka söömas ning kokkuvõttes oli üks mõnus päev imeilusas Sydney kesklinnas.
Peale Sydneys käimist sõitsime suurlinna lähedal asuvatesse Sinimägedesse, kus olid armsad väikesed linnad ning imeilus loodus. Viibisime seal paar päeva ning sellega saigi meie kolmenädalane Austraalia avastamise retk läbi. Nüüd oleme end taas ühes kindlas kohas sisse seadnud ning loodetavasti jõuan ka sellest ühe postituse veel teha, enne kui ma tagasi Eesti poole tulema hakkan.
