BEACH DAY JA HULL TUUL

Nonii, mul on ikka jube blogituhin sees ja ma olen nii vaimustunud kõigest, mis siin on niiet tahaks lihtsalt kõike jagada ja kõike pildistada jne jne. Läksin täna randa sellise ilusa mõttega, et sätin lina maha ja viskan pikali ja loen - kõik on väga kaunis, valge liiv ja türkiissinine meri ja puha. Sättisin siis suure vaevaga kõik paika ära, suure vaevaga sellepärast, et tuul tahtis mu rätiku, raamatu, tossud, jaki, koti ja isegi minu minema viia. Kui peale väikest tuulemaadlust lõpuks maha istuda sain, siis tundsin õige pea, et ilm võib ju ilus olla ja päike paista, aga siin on ikka alles talv. 17 kraadi ja tuul - no ei. Mainin ka ära, et ma ei olnud just kõige õhemalt riides - pikad teksad, pikakäistega soe spordipluus, soe dressikas ning jakk. Ega ei jäänudki muud üle kui oma kodinud uuesti kokku korjata ja lihtsalt edasi jalutada.

Jõudsin jällegi Trigg Beachini ning täna läksin vaatama kohta, mida tahtsin ka juba eile avastama minna, aga seal olid mingid inimesed selleks ajaks kui ma jalanõud jalga sain, niiet sinna paika see jäigi. Niisamuti juhtus ka täna, aga otsustasin siiski nendega liituda ja ega me üksteist väga ei häirinud. Ronisin seal vähe ringi ja pildistasin ja need kiviasjad on tõesti väga lahedad. Peaks uurima, kuidas need üldse tekkinud on. Ning üliteravad on need ka, niiet kukkuda ja toetuda seal kuskile väga ei soovita.

Pärast jalutasin tasapisi tagasi ning no püha taevas, mis tuul!!! Pehme liiva sees ja sellise tuulega, et peab keha 45 kraadise nurga all kõndides hoidma oli ikka päris vaevaline tagasi liikuda, seda ma küll ütlen. Ja kui Eestis on vee ääres selline tugevam liiv, et jalad sisse ei vaju, siis siin sellist asja ei eksisteeri (vähemalt siin rannas) ning igal pool on päris raske kõndida. Lisaks kõigele oli see tuul veel väga külm ka. Aga lõpuks ma tagasi ikkagi jõudsin ja poest läbi ja avastasin ka, et siin müüakse tofut, mida ma teistes toidupoodides näinud ei ole veel siiani, niiet ma olin megaõnnelik!

TRIGG BEACH JA BANANA BREAD

Mõtlesin, et täna postitust ei tee, et lähen ainult kõndima ja jooksma ning no mis sellest ikka kirjutada. Aga vot isegi on. Või noh, tegelikult tahtsin rohkem pilte postitada kui juttu, aga ikkagi.

Panin spordiriided selga, astusin majast välja ning hakkasingi siis suvalises suunas minema. Rääkisime samal ajal läbi facebooki helistamise Jörgeniga, kes just äsja Taani oli jõudnud. Eile rääkisin empsi ja vennaga ka ning ma olen lihtsalt niiiiii tänulik tänapäeva tehnoloogiale, et maailma ühest otsast on võimalik teise helistada. See teeb olemise ikka palju kergemaks kohe. Jalutasin siis rahulikult kuni ühel hetkel kuulsin mingit hullu kriiskamist ning kui pilgu tõstsin nägin puu otsas kahte kirjut papagoid. Võite ise siit pildi pealt kaeda kui lahedad nad välja nägid. Kahjuks on pilt üsna halva kvaliteediga, sest tüübid olid üsna kõrgel puu otsas, aga no mingi ettekujutuse peaks saama.

Edasi kõndides tuli mõte, et võiks vaadata, ega äkki rand lähedal ei ole ning google maps näitas, et isegi ongi. Seadsingi siis sammud sinnapoole. Uskumatu, kuidas mulle meeldib mere või ookeani ääres olla ja paljajalu liiva pealt teokarpe otsida, lainete müha kuulata ning lihtsalt nautida seda kõike. Siin Austraalias saab ka surfajaid jälgida ning mõlgutada mõtteid, kuidas ma loodetavasti ka ise juba varsti seal lainete sees surfama üritan õppida.

Rändasin tasapisi mööda randa edasi ning lõpuks jõudsin Trigg Beachini välja, kus olid need kivimoodustised(?), mida võib ülemistel piltidel näha. Ronisin ja kõõlusin seal ning uurisin, kust saaks edasi minna ning millise kivikünka otsast oleks ilus vaade ning mõtlesin kohe vennale, kellele meeldiks seal kohe kindlasti väga matkata. Jälgisin hoolega, et madusid või ämblikke jala alla ei jääks, kuid kahjuks või õnneks ei näinud ma ühtegi sellist olendit kuigi silte oli küll päris palju väljas, et võib mõnda roomajat kohata.

Kuna tegelikult ma nii pikka jalutuskäiku ei plaaninud, siis oli juba kõht päris tühjaks läinud ning kuna märkasin, et tee ääres on väike kohvik/baar?, siis suundusin sinna, et üks viil banana breadi süüa, eesti keeles võib vist banaanikeeks selle kohta öelda. Sättsisin ennast pukile istuma, määrisin keeksile võid peale ning nautisin kaunist vaadet ookeanile ja imelist maitseelamust, mille 4 dollarit mulle võimaldas. Kõht täis, sättisingi sammud tagasi ööbimiskoha poole ning õhtu lõpuks näitas iPhone, et olin maha kõndinud lausa 10,5 km. Jooksmiseni ma täna kahjuks ei jõudnudki, kuid pehme liiva peal (ja niisama ka) nii pikalt kõndimine on ka juba natuke trenni eest.

PERTHI KESKLINNA AVASTAMAS

Ma vist olen juba natuke harjunud selle ajavahega (+5h), sest kell 11 oli täitsa normaalne tõusta isegi. Kella 12 paiku läksime bussi peale, ostsime kumbki 4,6 dollari eest bussipileti ning sõitsime umbes tund aega kesklinna, mis asub meie ööbimiskohast 14 km kaugusel - jala päris ei lähe.

Esmalt oli plaan saada kohalik telefoninumber, seega otsisime üles Telstra esinduse. Sellel firmal pidavat kõige parem levi olema ja kõige rohkem maksab ka muidugi, aga kuna siin on maapiirkondades vist leviga üsna kehvad lood ja internetiga veel hullemad, siis tundus Telstra kõige asjalikum. Saimegi sealt siis 30 dollari eest sim kaardi, kuhu tuleb iga kuu 30 (või rohkem) dollarit peale kanda. Selle eest saab 1,5GB internetti, 700 Austraaliasisest kõneminutit, piiramatult sõnumeid samuti Austraalia piires ning 5 dollarit krediiti väliskõnede ja sõnumite jaoks.

Järgmiseks külastasime Commonwealth Banki, et pangakonto avada. Sain ka Austraalia penisonifondi, mis nagu ka Eestis, on kohustuslik. Sain aru, et kui hiljem Eestisse tagasi tulen, siis saan selle pensioniraha ka kaasa võtta, mis on iseenesest päris kasulik ja tore.

Viimaseks kohustuslikuks käiguks oli Australian Taxation Office'i (ehk põhimõtteliselt Austraalia maksuameti) külastus, kus täitsime avalduse ning nüüd peaks 28 päeva jooksul saabuma tax file number, mida on tööle minnes vaja.

Kui asjaajamised tehtud ja lõunasöök söödud, siis läksime mõlemad omapead kolama. Jalutasin kesklinnas ringi ning leidsin ühe imeilusa pargi, kus on ka need palmidega pildid tehtud. Ja üldse oli väga lahe suu lahti ringi käia ning imetleda, kui ilus kõik on. Selline korralik turisti tunne tuli ka neid pilte klõpsutades ja nina taevas kõrghooneid vahtides. Käisin ka paarist riidepoest läbi, et näha, mis siin siis hilbud kah maksavad ja no ilmselt oleneb poest ka, aga odavamad kui Eestis need siin küll kohe kindlasti ei paistnud. 

Lõpuks käisime veel toidupoes, õnneks olid siin kesklinna omas hinnad vähe mõistlikumad, ning seejärel sõitsimegi bussiga tagasi Scarboroughsse (äärelinn, kus elame praegu). Siit võtsime veel õhtusöögiks pitsa ning ööbimiskohta jõudes oli juba täitsa väsinud tunne ja pole ka imestada, sest päris palju sai kõnnitud päeva jooksul. Tagasi jõudsime kella 19 paiku ning nüüd on väga mõnus ingveri-sidruniteed juua, šokolaadi ampsata ja blogis oma muljeid jagada.

MA NÜÜD JÕUDSIN KOHALE

Aasta aega tagasi hakkasin mõtlema, et mida siis ikkagi oma eluga ette võtta, kui gümnaasium läbi ja kõik maailma võimalused on minu ees avatud. Iga paari kuu möödudes tuli uus idee, mis tundus alati eelmisest mõistlikum ja parem. Lühidalt kokku võttes kaalusin moefotograafia õppimist Inglismaal, au-pairiks ehk lapsehoidjaks olemist Prantsusmaal, mõtlesin ka oma ettevõtte loomisele. Alguses tundusid kõik hullult vahvad ideed, aga mõne aja pärast läks vaimustus üle - tavaline mina. Ühel õhtul kui kohe üldse und ei tulnud, tuli mõte, et miks mitte minna Austraaliasse. Jah, tuleb tunnistada, et üsna tavaline klišee. Ometi tundus see kõige parem koht, kus piisavalt raha teenida, et nii siin Austraalias kui ka Aasias ringi rännata ning maailma näha, surfama õppida ning üleüldse ennast proovile panna. Kuna ma teadsin juba mõnda aega, et sõber läheb ka sinna, siis sokutasin ennast kaasa.

Viisa tehtud, lennupiletid ostetud ja lisaks veel miljon reisieelset vajalikku tegevust tehtud istusin 25. augustil oma pere ja kutiga autosse ning sõitsime Tallinnasse. Käisime Vegan V-s söömas ning juba oligi aeg lennujaamas hüvasti jätta. Noh, ega see kerge just ei olnud - pisarad ja klomp kurgus ja mõte, et ma ei näe neid nüüd enam aasta aega ja kõik see...

Esimene lend oli kell 21.35 Tallinnast Helsingisse, mis läks ülikiiresti - ainult 20 minutit ka muidugi. Seejärel oli seal 2 tundi aega ning siis istusime Helsingi-Singapuri lennukile. Kahjuks ei saanud akna alla kohta, aga no mis seal ikka. Lennuk väljus 23.55, seega oli öine aeg ja sain magada enamiku ajast. 11 tunni ja 45 minuti pärast olingi juba Singapuris. Seal tervitasid meid tohutult suur lennujaam ning õue minnes 32 kraadine lõunamaine kuumus. Tegelikult me muidugi õues eriti palju aega ei veetnud, sest järgmist lendu oli vaja oodata seal umbes 6h ning selle ajaga ei oleks ilmselt jõudnud kuskile linna kolama minna. Singapuri aja järgi kell 23.00 väljus lennuk, mis meid 5 tunni ja 15 minutiga Austraaliasse, Perthi tõi ehk jõudsime siia 4.15 hommikul. Siia jõudes võttis meid vastu selline keskmine jahe, korralikult vihmane ilm, mis on tavaline Eesti sügisel, iPhone näitas, et umbes 11 kraadi on väljas - väga vahva. Kohe üldse ei jõudnud kohale, et teisel poole maakera olen. Kuna viimasel lennul ma magada üldse ei saanud, siis oli tükk tegemist, et taksosõidu ajal silmad kinni ei vajuks. Ööbimiskohta jõudes näitas majaomanik meile, kus mis on ning siis saigi lõpuks magama.

Kuna see on shared house, siis elavad siin ka lisaks majaomanikule mõned üürilised, kes on mõneks kuuks endale toa rentinud. Elutuba, köök ja vetsud, vannituba on ühised. Lisaks meile elavad siin praegu veel üks eestlane, austraallasest majaomanik, kaks jaapanlast ja üks itaallane. 

Kui eile lõpuks jalad alla sai pärastlõuna paiku, siis kohtusime ka eestlasega, kes siin elab ning ta rääkis siis natuke siinsest elus - farmitööst ja ämblikest jne. Peale seda vaatasime ranna üle, mis asub siit mõne minuti jalutuskäigu kaugusel ning kus oli metsik tuul, mis tahtis ära viia. Või noh, tegelikult oli igal pool eile jõhker tuul ja vahepeal tulid vihmasajud, mis üleni märjaks kastsid ja näkku lendasid - äärmiselt mõnus. Lõpuks leidsime ka poe üles ning vahva üllatus oli, kui nägime, et see oli juba suletud - kell oli 18.08 enam-vähem. Kõmpisime siis teise toidupoodi, mis oli küll lahti, kuid asus tunduvalt kaugemal. Hindadest siis nii palju, et panevad ikka natuke nägu krimpsutama ja on ühe eestlase jaoks üsna kõrged. Ilmselt harjub sellega varsti ära, kuid alguses on küll päris ehmatav.

Võib öelda, et see proovile panek, mida ma siit pikalt reisilt ootasin, on ka vaikselt kohale jõudnud ehk eile õhtul oli ikka üsna raske olla ning igasugu nõmedad mõtted tulid pähe. Lõpuks tõesti tundsin, et ma olen oma armsast kodust 12 980 km kaugusel ja ma päriselt ka ei näe oma kõige kallimaid inimesi aasta aega. Kuidas ja kas ma ikka saan hakkama? No eks ma ikka saan, aga ma poleks tõesti arvanud, et juba esimesel õhtul sellised mõtted ründama hakkavad. Kui Eestis vanaemad-vanaisad küsisid, et kas ma kardan ka, siis oli kindel vastus alati, et ei. See tohutu enesekindlus, mis enne lennujaama jõudmist paar kuud oli, on vaikselt kõikuma hakanud, aga elu ei anna meile midagi, mis meile üle jõu käiks, eks?