Aasta aega tagasi hakkasin mõtlema, et mida siis ikkagi oma eluga ette võtta, kui gümnaasium läbi ja kõik maailma võimalused on minu ees avatud. Iga paari kuu möödudes tuli uus idee, mis tundus alati eelmisest mõistlikum ja parem. Lühidalt kokku võttes kaalusin moefotograafia õppimist Inglismaal, au-pairiks ehk lapsehoidjaks olemist Prantsusmaal, mõtlesin ka oma ettevõtte loomisele. Alguses tundusid kõik hullult vahvad ideed, aga mõne aja pärast läks vaimustus üle - tavaline mina. Ühel õhtul kui kohe üldse und ei tulnud, tuli mõte, et miks mitte minna Austraaliasse. Jah, tuleb tunnistada, et üsna tavaline klišee. Ometi tundus see kõige parem koht, kus piisavalt raha teenida, et nii siin Austraalias kui ka Aasias ringi rännata ning maailma näha, surfama õppida ning üleüldse ennast proovile panna. Kuna ma teadsin juba mõnda aega, et sõber läheb ka sinna, siis sokutasin ennast kaasa.
Viisa tehtud, lennupiletid ostetud ja lisaks veel miljon reisieelset vajalikku tegevust tehtud istusin 25. augustil oma pere ja kutiga autosse ning sõitsime Tallinnasse. Käisime Vegan V-s söömas ning juba oligi aeg lennujaamas hüvasti jätta. Noh, ega see kerge just ei olnud - pisarad ja klomp kurgus ja mõte, et ma ei näe neid nüüd enam aasta aega ja kõik see...
Esimene lend oli kell 21.35 Tallinnast Helsingisse, mis läks ülikiiresti - ainult 20 minutit ka muidugi. Seejärel oli seal 2 tundi aega ning siis istusime Helsingi-Singapuri lennukile. Kahjuks ei saanud akna alla kohta, aga no mis seal ikka. Lennuk väljus 23.55, seega oli öine aeg ja sain magada enamiku ajast. 11 tunni ja 45 minuti pärast olingi juba Singapuris. Seal tervitasid meid tohutult suur lennujaam ning õue minnes 32 kraadine lõunamaine kuumus. Tegelikult me muidugi õues eriti palju aega ei veetnud, sest järgmist lendu oli vaja oodata seal umbes 6h ning selle ajaga ei oleks ilmselt jõudnud kuskile linna kolama minna. Singapuri aja järgi kell 23.00 väljus lennuk, mis meid 5 tunni ja 15 minutiga Austraaliasse, Perthi tõi ehk jõudsime siia 4.15 hommikul. Siia jõudes võttis meid vastu selline keskmine jahe, korralikult vihmane ilm, mis on tavaline Eesti sügisel, iPhone näitas, et umbes 11 kraadi on väljas - väga vahva. Kohe üldse ei jõudnud kohale, et teisel poole maakera olen. Kuna viimasel lennul ma magada üldse ei saanud, siis oli tükk tegemist, et taksosõidu ajal silmad kinni ei vajuks. Ööbimiskohta jõudes näitas majaomanik meile, kus mis on ning siis saigi lõpuks magama.
Kuna see on shared house, siis elavad siin ka lisaks majaomanikule mõned üürilised, kes on mõneks kuuks endale toa rentinud. Elutuba, köök ja vetsud, vannituba on ühised. Lisaks meile elavad siin praegu veel üks eestlane, austraallasest majaomanik, kaks jaapanlast ja üks itaallane.
Kui eile lõpuks jalad alla sai pärastlõuna paiku, siis kohtusime ka eestlasega, kes siin elab ning ta rääkis siis natuke siinsest elus - farmitööst ja ämblikest jne. Peale seda vaatasime ranna üle, mis asub siit mõne minuti jalutuskäigu kaugusel ning kus oli metsik tuul, mis tahtis ära viia. Või noh, tegelikult oli igal pool eile jõhker tuul ja vahepeal tulid vihmasajud, mis üleni märjaks kastsid ja näkku lendasid - äärmiselt mõnus. Lõpuks leidsime ka poe üles ning vahva üllatus oli, kui nägime, et see oli juba suletud - kell oli 18.08 enam-vähem. Kõmpisime siis teise toidupoodi, mis oli küll lahti, kuid asus tunduvalt kaugemal. Hindadest siis nii palju, et panevad ikka natuke nägu krimpsutama ja on ühe eestlase jaoks üsna kõrged. Ilmselt harjub sellega varsti ära, kuid alguses on küll päris ehmatav.
Võib öelda, et see proovile panek, mida ma siit pikalt reisilt ootasin, on ka vaikselt kohale jõudnud ehk eile õhtul oli ikka üsna raske olla ning igasugu nõmedad mõtted tulid pähe. Lõpuks tõesti tundsin, et ma olen oma armsast kodust 12 980 km kaugusel ja ma päriselt ka ei näe oma kõige kallimaid inimesi aasta aega. Kuidas ja kas ma ikka saan hakkama? No eks ma ikka saan, aga ma poleks tõesti arvanud, et juba esimesel õhtul sellised mõtted ründama hakkavad. Kui Eestis vanaemad-vanaisad küsisid, et kas ma kardan ka, siis oli kindel vastus alati, et ei. See tohutu enesekindlus, mis enne lennujaama jõudmist paar kuud oli, on vaikselt kõikuma hakanud, aga elu ei anna meile midagi, mis meile üle jõu käiks, eks?
No comments:
Post a Comment