Mõtlesin, et täna postitust ei tee, et lähen ainult kõndima ja jooksma ning no mis sellest ikka kirjutada. Aga vot isegi on. Või noh, tegelikult tahtsin rohkem pilte postitada kui juttu, aga ikkagi.
Panin spordiriided selga, astusin majast välja ning hakkasingi siis suvalises suunas minema. Rääkisime samal ajal läbi facebooki helistamise Jörgeniga, kes just äsja Taani oli jõudnud. Eile rääkisin empsi ja vennaga ka ning ma olen lihtsalt niiiiii tänulik tänapäeva tehnoloogiale, et maailma ühest otsast on võimalik teise helistada. See teeb olemise ikka palju kergemaks kohe. Jalutasin siis rahulikult kuni ühel hetkel kuulsin mingit hullu kriiskamist ning kui pilgu tõstsin nägin puu otsas kahte kirjut papagoid. Võite ise siit pildi pealt kaeda kui lahedad nad välja nägid. Kahjuks on pilt üsna halva kvaliteediga, sest tüübid olid üsna kõrgel puu otsas, aga no mingi ettekujutuse peaks saama.
Edasi kõndides tuli mõte, et võiks vaadata, ega äkki rand lähedal ei ole ning google maps näitas, et isegi ongi. Seadsingi siis sammud sinnapoole. Uskumatu, kuidas mulle meeldib mere või ookeani ääres olla ja paljajalu liiva pealt teokarpe otsida, lainete müha kuulata ning lihtsalt nautida seda kõike. Siin Austraalias saab ka surfajaid jälgida ning mõlgutada mõtteid, kuidas ma loodetavasti ka ise juba varsti seal lainete sees surfama üritan õppida.
Rändasin tasapisi mööda randa edasi ning lõpuks jõudsin Trigg Beachini välja, kus olid need kivimoodustised(?), mida võib ülemistel piltidel näha. Ronisin ja kõõlusin seal ning uurisin, kust saaks edasi minna ning millise kivikünka otsast oleks ilus vaade ning mõtlesin kohe vennale, kellele meeldiks seal kohe kindlasti väga matkata. Jälgisin hoolega, et madusid või ämblikke jala alla ei jääks, kuid kahjuks või õnneks ei näinud ma ühtegi sellist olendit kuigi silte oli küll päris palju väljas, et võib mõnda roomajat kohata.
Kuna tegelikult ma nii pikka jalutuskäiku ei plaaninud, siis oli juba kõht päris tühjaks läinud ning kuna märkasin, et tee ääres on väike kohvik/baar?, siis suundusin sinna, et üks viil banana breadi süüa, eesti keeles võib vist banaanikeeks selle kohta öelda. Sättsisin ennast pukile istuma, määrisin keeksile võid peale ning nautisin kaunist vaadet ookeanile ja imelist maitseelamust, mille 4 dollarit mulle võimaldas. Kõht täis, sättisingi sammud tagasi ööbimiskoha poole ning õhtu lõpuks näitas iPhone, et olin maha kõndinud lausa 10,5 km. Jooksmiseni ma täna kahjuks ei jõudnudki, kuid pehme liiva peal (ja niisama ka) nii pikalt kõndimine on ka juba natuke trenni eest.
No comments:
Post a Comment