SIR JAMES MITCHELL PARK

Nädal aega tagasi käisime Jörgeniga kaunis pargis, mis asub üle jõe Perthi kesklinnast. Sir James Mitchell Park - väga uhke nimi igaljuhul. Pargist, mis mööda jõeäärt laiub, on imeilus vaade Central Business Districtile, kus asuvad kõik kõrghooned, inimesed jalutasid koertega ja sõitsid rattaga ja päike piilus vahepeal pilvede vahelt ja park oli ilusti korras ja puhas ja väga kaunis, niiet väga mõnus oli seal ringi vaadata. Päris vahvad pildid tulid ka minu arust.

Eile sain ootamatult kõne ning mind kutsuti ühte restorani proovipäevale, et vaadata, kas ma sobin sinna tööle. Olin sinna CV saatnud siis, kui kuu aega tagasi tööd otsisin ning võimalusele, et keegi vastab, ma enam väga ei lootnud. Või noh, tegelikult mul polnud meeleski, et ma üldse sinna CV olin saatnud. Mul on väga hea meel, et selline üllatuskõne tuli, sest ma olen juba tükk aega mõelnud, et peaks teise töökoha juurde otsima, sest praeguses on üsna vähe tunde ja vähe tunde tähendab vähem palka. Vabalt saab ära elatud, aga tahaks võimalikult palju raha kõrvale ka panna reiside ja auto jaoks. Nüüd tuleb ainult loota, et kõik läheb hästi ning ma saan selle töö.

Täna oli meil mõlemal jälle vaba päev ning käisime rannas pikutamas ja sudokut lahendamas, sest nii mõnus ilm oli. Pildi pealt küll ei tundu, aga 5 minutit hiljem olid kõik pilved läinud ja päike paistis, ausalt. Ja nüüd õhtul tegime süüa ja küpsetasime järjekordse banana breadi. Väga väga mõnus laupäev. Kuigi kui ma nüüd aus olen, siis ega eriti vahet ei ole küll, kas on nädalavahetus või mitte, sest töölt vabu päevi on nii nädala sees kui ka nädalavahetusel. Ainus vahe on võib-olla see, et toidupood pannakse kell 5 kinni laupäeval ja pühapäeval. Aga jah, päris hea on, kui kõik päevad on võrdsed ja ei ole mingit nädalavahetuse ootamist. Tundub nii õige kuidagi.

VÕIB-OLLA ELU EI PEAGI ALATI MUGAV OLEMA

Avastasin end ükspäev pargis aiale nõjatumas ja ohates mõtlemas, et võib-olla elu ja reisimine tõesti ei peagi alati mugavad ja lihtsad olema. Kodus oli kogu aeg mugav ja viimasel suvel mu vanemad sellele ka pidevalt tähelepanu juhtisid, kuidas ma tegin kõike selle järgi, et mugav oleks. No aga miks mul ei või mugav olla? Nii on hea ju? Mõned inimesed elavad terve elu nii, et oleks võimalikult mugav. Aga eks ma saan siin nüüd näha, kui palju ja kuidas mõjutab mugavustsoonist välja astumine minu elu.

Sellised mõtted tulid pähe peale seda kui käisime esmaspäeval ühte maja vaatamas, et saaks tuba üürida, kuid kahjuks ei olnud see ootustele vastav ning tundsin, kuidas pinge veelgi kasvab. Nimelt oli praeguse elukoha majaomanikuga räägitud, et oleme siin selle nädala reedeni ja siis leiame järgmise koha, sest muidu läheb siin liiga rahvarohkeks. Juhhuu viie päeva pärast oleme kodutud ja ühtegi head varianti ei ole silmapiiril. Väga ilusatest majadest ja tubadest on kuulutused Gumtrees üleval (nagu Eesti osta.ee või midagi sarnast), aga enamik inimestest kas lihtsalt ignoreerivad, kui üritad ühendust võtta või ei taha nad kahte inimest võtta oma majja. Ühesõnaga, seis oli üsna nigel, niiet ütlesime, et eks siis võtame selle toa seal majas. Mõne tunniga aga otsustasime ümber ja ütlesime kohast ära, sest tunne ei olnud ikkagi õige ja tehtud otsus tekitas masendust.

Üleeile mõtlesin, et teen uuesti juttu siinse majaomanikuga, et ega ta ei ole ümber mõelnud siinse elukorralduse osas. Eile siis rääkisime asjast vähe täpsemalt. Ütlesin, et meile väga meeldib siin ning kurb oleks ära minna ning ta arvas, et me võime siiski jääda küll siia mõneks kuuks elama. Kivi langes kohe südamelt ja kümme korda positiivsem on olla.

Täna hommikul käisin tööl ja peale kella kahte võtsid Jörgen ja Stefano (itaallasest majakaaslane) mind Hillaryst peale ning sõitsime mõned kilomeetrid põhjapool asuvasse randa. Hiljem vaatasin kaardi pealt, et Mullaloo Beach oli vist koha nimi. No nii ilusad on siinsed rannad, et ma ei jõua ära imetleda!!! Ma lihtsalt naudin iga oma keharakuga ookeani ääres rannas olemist ja istumist ja jalutamist ja kõike. Imeline!!! Stefano käis surfamas ka, kuigi vesi oli jääkülm isegi ainult jalgupidi sees olles. Ühel hetkel tuli üks naine meie juurde ja näitas, et vees on hai. Tõepoolest paistiski kaugemal vee peal mingi hai uime moodi asi, kuid mõningase vaatluse tagajärjel selgus, et see oli siiski lind. Natuke kahju, oleks lahe, kui oleks haid näinud, hehe.

2 NÄDALAGA KOGUNENUD AUSTRAALIA FAKTID

Olen siin paar päeva mõelnud ja järjest kirja pannud asjaolusid, mis siin on teistmoodi kui Eestis, niiet siin nad on:

• Austraallased on ülisõbralikud. Jep, see pole ainult müüt, vaid päriselt ka on kõik inimesed siin pidevalt naerulsui ja õnnelikud ja säravad ja sõbralikud ja abivalmid.
• Kõik küsivad kogu aeg how are you? ehk kuidas sul läheb? Poemüüjad poes, ettekandjad söögikohtades jne. Kogu aeg, igal pool. Aga keegi tegelikult mingit vastust ei oota ja kedagi väga ei huvita, kuidas sul läheb. Lihtsalt viisakus, mis käib teretamisega kaasas, aga on üsna tüütu.
• Inimesed ei karda külma. Varahommikuti on õues umbes 7 kraadi, minul on võimalikult soojad ja võimalikult palju riideid seljas. Lõdisen bussipeatuses ja siis tuleb sinna paar austraallast, kõik lühikeste pükste ja t-särgiga?!?! Eee, kas teil külm ei ole???? Iga kord kui mina olen vaikselt jääpurikaks muutumas näen ma mõnda kohalikku riietega, mis oleksid sobivad kuumal suvepäeval kandmiseks. Ma ei tea, mis neil viga on.
• Kui esimest korda siin bensiinijaamas kütusehindu nägin olin väga segaduses, mis mõttes on bensiinihind 113,9??? Mõne aja pärast sain aru, et see on 113 senti, mitte 113 dollarit. (Mitte, et ma oleks arvanud, et üks liiter maksab üle saja dollari...)
• Üks alguses natuke harjumatu asi on ka see vasakpoolne liiklus. Pidi/Peab mõtlema, kuhu poole vaadata enne kui teed ületada ja et bussipeatuses oodates oleksin ikka õigel pool teed jne.
• Kui tahad fooriga ristmikul üle tee minna, siis peab arvestama, et passid ja ootad seal otseses mõttes 5 minutit, et jalakäijate tuli roheliseks läheks ning kui läheb, siis on see roheline minimaalset aega. Eks see ole vist sellepärast nii, et kõik sõidavad autodega ning jalakäijaid on päris vähe näha (va kesklinnas).
• Pooled puuviljad ja köögiviljad on tükihinnaga. Üks sidrun makab 1,2 dollarit ja suvikõrvits on 2 dollarit jne.
• Paljud kraanid on nii, et ühelt poolt reguleerid sooja vee kogust, mis tuleb ja teiselt poolt eraldi külma vee oma. Ja see on nii jube. Lähed dušši alla, keerad natukene külma vee kraani ja tuleb jäävett kaela, keerad siis natuke kuuma vee oma juurde ja järgmisel hetkel tuleb keevat vett. Vahva.
• Väga palju on usuga seotud koole.
• Koolivormid on Western Australias kohustuslikud. Isegi koolikotid on koolilogoga ja kõigil samasugused.
• Palga, kommunaalkulude, üüri ja peaaegu kõige arvestamine käib nädalate kaupa, mis mulle täitsa meeldib. Sain muide täna kätte oma esimese palga siin Austraalias :)
• Esimesel päeval öeldi, et Austraalias ei ole sellist asja nagu hea internet ning nii see kahjuks on ka. Wifi on mõnel õhtul täiesti võimatu, niiet tuleb rahulikult arvuti ära panna ning millegi muuga tegeleda. Vahel ajab muidugi väga närvi. Vähemalt saab Google Chromes seda vahvat dinosaurusemängu mängida :)
• Ja muidugi ka see fakt, et palgad on päris kõrged. Isegi lihtsat tööd tehes.

UUS REISIKAASLANE

Osad juba teavad, osad mitte, aga täna sain ma omale uue reisikaaslase ehk Jörgen otsustas minuga liituda siin kaugel Austraaliamaal ning ma ei oska seda sõnadesse panna kui hea meel mul selle üle on!!! Ta jõudiski siia täna varahommikul, umbes poole kuue ajal öösel tegin ukse lahti ning seal ta seisiski oma kohvri ja seljakotiga. Naljakas on see, et tal on umbes kaks korda rohkem asju kaasas kui minul - tavaliselt ikka tüdrukud on need, kes liiga palju kola ja riideid ja kõike muud kaasa veavad, kuid seekord olen mina see less is more ja näägutaja-miks-sa-nii-palju-asju-kaasa-võtsid tüüp.

Pean ütlema, et tegelikult on mul tõesti väga hea meel, et ma minimaalselt kõike kaasa võtsin, sest siiani ma veel millestki (peale päikseprillide) puudust tundnud ei ole. Kui kodus seisin tükk aega riietest pungil kapi ees ja mõtlesin, et mida küll selga panna, siis nüüd on kolm pluusi ja kaks paari pükse, mille vahel valida. Paned midagi selga ära ja korras ning ma tõesti naudin seda, et mul on üsna ükskõik. Mõnus vaheldus.

SOME CATCHING UP

Natuke unarusse on jäänud see postituste tegemine peab tunnistama. Aga ma siis üritan natuke kokku võtta, mis vahepeal toimunud on:

Kirjutasin eelmine kord, et sain ühes kohvikus proovipäeva ning arvake mis?! Saingi tööle sinna, küll mitte täiskohaga, aga töö on töö ja alguses kulub ka väiksem palk marjaks ära. Nagu ma mainisin, siis see asub Hillarys Boat Harboris, mis on väga kaunis koht ning inimesi käib seal ka päris palju. Kohvik, kus ma töötan on samuti väga mõnus. Võib-olla õnnestub mõnikord ka paar pilti teha, siis näete ka. 

Väike miinus on ka seal töötamisel - asub kodust jube kaugel. Umbes 8,5 km vist. Hommikuti olen tavaliselt bussiga läinud, mis võtab oma tund aega ning kogu aeg peab vaatama, et ikka õiges kohas ühe bussi pealt teise peale saaks ja kõik toimiks. Tagasi olen päris mitu korda jala kõmpinud, mis tähendab seda, et kogu päeva peale tuleb umbes 27 000 sammu ehk 16 km liikumist.

Kahjuks pole viimasel nädalal jõudnud jooksmas käia väga ja muud trenni teha ka mitte, aga selle eest on kõndimist väga palju, 19 000 sammu keskmiselt päevas ehk 12 km. Väikse trenni eest läheb põhimõtteliselt ju kirja.

Mis siis veel... Küpsetasin täna banana breadi, sest suur isu oli, aga kuna üks viil maksab kohvikust ostes umbes 4-5 dollarit, siis mõtlesin, et ise teha on palju mõttekam. Asi lõppes sellega, et pool maja oli suitsu täis ja mu armas banana bread oli süsimust. Järelduseks võin öelda seda, et siin on mingi väga veider ahi. Ma olen oma elus väga palju kooke ja igasugu muid asju küpsetanud, aga kunagi pole midagi kõrbema läinud. Tegelikult asi väga hull ei ole kah, sest kui ma musta kõrbenud osa ära lõikasin, siis oli küpsetis ülimaitsev, eriti veel kui natuke soolast võid peale panna. Soovitan kõigil teha - ülilihtne ja ülimaitsev!!!

Eile tulid siia majja mõneks nädalaks elama kaks inglast. Rääkisime eile juttu ka ja tunduvad väga vahvad inimesed. Üldse on mul tegelikult siinsete majakaaslastega väga vedanud - kõik on äärmiselt toredad inimesed.

HILLARYS

Kuna mul on siin parasjagu töö ja uue elukoha otsimine käsil, siis ärkasin täna varem - juba kell 8.30!!! (Jah, mu unerežiim on väga paigast ära.) Leidsin eile ühe laheda maja, kus saab toa rentida, aga kuna maja asub Sorrentos, mis on siit Scarboroughst umbes 7km, siis jala ei hakanud minema, vaid majakaaslane viis mind tööle minnes ära. Uus maja oli väga ilus ning lähen järgmisel esmaspäeval uuesti sinna, et ka teise inimesega kohtuda, kes seal elab. Ma nii nii loodan, et saab sinna elama minna, sest Sorrento ise ka on lihtsalt uskumatult ilus - suured majad, võib öelda, et osad on isegi hiiglaslikud, mille ees on suured kaatrid, majaesised peenrad ja muru on täiuslikkuseni viimistletud ning puhtaid tänavaid ääristavad palmid. Lisaks sellele asub piirkond ooekani ääres ning on väga rahulik. Mida veel tahta?!

Maja vaadatud, kõndisin 1,5km eemal asuvasse Hillarys Boat Harbourisse, mis on lihtsalt ülilahe koht!!! Palju jahte ja purjekaid, palju restorane, palju kohvikuid, palju jalutavaid inimesi, palju kajakaid - nii mõnus. Otsustasin hakata järjest söögikohti läbi käima, et küsida, kas nad võtavad inimesi tööle ning minu õnneks juba esimeses kohas öeldi, et võin homme proovipäevale minna. Sain kohe leti taga paar lattet ka teha ja töötajad olid megasõbralikud ja toredad, mis on väga vahva.

Jalutasin veel Hillarys ringi ja sõin friikartuleid ja nautsin seda imelist kohta, tegin pilte ja lõpuks sõitsin kahe bussiga kesklinna. Ostsin sealt mõned asjad ning mõtlesin kaua, kas raatsin kohvikusse minna või mitte, aga mõte chaist ja banana breadist oli liiga vastupandamatu, niiet otsustasin siiski selle 9 dollarit kulutada. Kokkuvõtteks võib öelda, et täna oli väsitav aga äärmiselt mõnus päev!