Nädal aega tagasi käisime Jörgeniga kaunis pargis, mis asub üle jõe Perthi kesklinnast. Sir James Mitchell Park - väga uhke nimi igaljuhul. Pargist, mis mööda jõeäärt laiub, on imeilus vaade Central Business Districtile, kus asuvad kõik kõrghooned, inimesed jalutasid koertega ja sõitsid rattaga ja päike piilus vahepeal pilvede vahelt ja park oli ilusti korras ja puhas ja väga kaunis, niiet väga mõnus oli seal ringi vaadata. Päris vahvad pildid tulid ka minu arust.
Eile sain ootamatult kõne ning mind kutsuti ühte restorani proovipäevale, et vaadata, kas ma sobin sinna tööle. Olin sinna CV saatnud siis, kui kuu aega tagasi tööd otsisin ning võimalusele, et keegi vastab, ma enam väga ei lootnud. Või noh, tegelikult mul polnud meeleski, et ma üldse sinna CV olin saatnud. Mul on väga hea meel, et selline üllatuskõne tuli, sest ma olen juba tükk aega mõelnud, et peaks teise töökoha juurde otsima, sest praeguses on üsna vähe tunde ja vähe tunde tähendab vähem palka. Vabalt saab ära elatud, aga tahaks võimalikult palju raha kõrvale ka panna reiside ja auto jaoks. Nüüd tuleb ainult loota, et kõik läheb hästi ning ma saan selle töö.
Täna oli meil mõlemal jälle vaba päev ning käisime rannas pikutamas ja sudokut lahendamas, sest nii mõnus ilm oli. Pildi pealt küll ei tundu, aga 5 minutit hiljem olid kõik pilved läinud ja päike paistis, ausalt. Ja nüüd õhtul tegime süüa ja küpsetasime järjekordse banana breadi. Väga väga mõnus laupäev. Kuigi kui ma nüüd aus olen, siis ega eriti vahet ei ole küll, kas on nädalavahetus või mitte, sest töölt vabu päevi on nii nädala sees kui ka nädalavahetusel. Ainus vahe on võib-olla see, et toidupood pannakse kell 5 kinni laupäeval ja pühapäeval. Aga jah, päris hea on, kui kõik päevad on võrdsed ja ei ole mingit nädalavahetuse ootamist. Tundub nii õige kuidagi.
No comments:
Post a Comment