Avastasin end ükspäev pargis aiale nõjatumas ja ohates mõtlemas, et võib-olla elu ja reisimine tõesti ei peagi alati mugavad ja lihtsad olema. Kodus oli kogu aeg mugav ja viimasel suvel mu vanemad sellele ka pidevalt tähelepanu juhtisid, kuidas ma tegin kõike selle järgi, et mugav oleks. No aga miks mul ei või mugav olla? Nii on hea ju? Mõned inimesed elavad terve elu nii, et oleks võimalikult mugav. Aga eks ma saan siin nüüd näha, kui palju ja kuidas mõjutab mugavustsoonist välja astumine minu elu.
Sellised mõtted tulid pähe peale seda kui käisime esmaspäeval ühte maja vaatamas, et saaks tuba üürida, kuid kahjuks ei olnud see ootustele vastav ning tundsin, kuidas pinge veelgi kasvab. Nimelt oli praeguse elukoha majaomanikuga räägitud, et oleme siin selle nädala reedeni ja siis leiame järgmise koha, sest muidu läheb siin liiga rahvarohkeks. Juhhuu viie päeva pärast oleme kodutud ja ühtegi head varianti ei ole silmapiiril. Väga ilusatest majadest ja tubadest on kuulutused Gumtrees üleval (nagu Eesti osta.ee või midagi sarnast), aga enamik inimestest kas lihtsalt ignoreerivad, kui üritad ühendust võtta või ei taha nad kahte inimest võtta oma majja. Ühesõnaga, seis oli üsna nigel, niiet ütlesime, et eks siis võtame selle toa seal majas. Mõne tunniga aga otsustasime ümber ja ütlesime kohast ära, sest tunne ei olnud ikkagi õige ja tehtud otsus tekitas masendust.
Üleeile mõtlesin, et teen uuesti juttu siinse majaomanikuga, et ega ta ei ole ümber mõelnud siinse elukorralduse osas. Eile siis rääkisime asjast vähe täpsemalt. Ütlesin, et meile väga meeldib siin ning kurb oleks ära minna ning ta arvas, et me võime siiski jääda küll siia mõneks kuuks elama. Kivi langes kohe südamelt ja kümme korda positiivsem on olla.
Täna hommikul käisin tööl ja peale kella kahte võtsid Jörgen ja Stefano (itaallasest majakaaslane) mind Hillaryst peale ning sõitsime mõned kilomeetrid põhjapool asuvasse randa. Hiljem vaatasin kaardi pealt, et Mullaloo Beach oli vist koha nimi. No nii ilusad on siinsed rannad, et ma ei jõua ära imetleda!!! Ma lihtsalt naudin iga oma keharakuga ookeani ääres rannas olemist ja istumist ja jalutamist ja kõike. Imeline!!! Stefano käis surfamas ka, kuigi vesi oli jääkülm isegi ainult jalgupidi sees olles. Ühel hetkel tuli üks naine meie juurde ja näitas, et vees on hai. Tõepoolest paistiski kaugemal vee peal mingi hai uime moodi asi, kuid mõningase vaatluse tagajärjel selgus, et see oli siiski lind. Natuke kahju, oleks lahe, kui oleks haid näinud, hehe.
No comments:
Post a Comment