MATK BLUFF KNOLLI OTSA

Üleeile tuli mul selline vahva idee, et võiks matkama minna. Leidsin googeldades sellise mäe nagu Bluff Knoll, mis Albanyst tunnise autosõidu kaugusel kõrgub ning panimegi plaani paika, et esmaspäeva hommikul asume sinnapoole teele.

Peale ärkamist tegime taas grilli peal süüa, käisime ookeanis ujumas ning tundsime juba siis, et tuleb vast üks väga palav päev. Sõitsimegi siis 100 km Bluff Knollini, parkisime auto ära ning alustasime matkamist mäetippu. Bluff Knoll on muide 2. kõige kõrgem punkt Western Australias, 1099m merepinnast.

Rada oli 3km pikkune ning nende väheste kilomeetrite jooksul tõuseb 650m. Kõlab lihtsalt, aga tegelikult päris nii ei ole. Tundsin ennast juba enne kõndima hakkamist üsna nõrgalt, niiet minu jaoks oli see matk ülesmäge kohe eriti raske. Õnneks oli terve tee vältel pidevalt imeilus vaade, mida puhates nautida ning mis motivatsiooni edasi ronida andis. Kui lõpuks mäetippu jõudsime, siis olid vaatepilt muidugi veelgi hingematvam ja imelisem. 360 kraadi vaade nii kaugele kui silm seletas.

Olime kõige selle ilu keskel ilmselt umbes tund aega, pikutasime, sõime, jõime vett, seltsiks tuhanded putukad, kes kõrva ja silma ja suhu lennates tüütasid.

Allatulek läks palju kiiremini ning kuna üleval sai natuke puhata ja süüa, siis oli ka rohkem energiat. Lihastele oli päris hea trenn, sest lõpuks tagasi auto juurde jõudes jalad täitsa värisesid.

Vahepeal oli tuuleklaasile pandud paber, kuhu keegi oli kirjutanud, et on katastroofiline tuleoht ning nüüdsest on see loodusala kõigile suletud. Vedas, et just sel päeval ära käisime! Aga jube palav oli küll, ilmselt 35 kraadi ringis.

Alumisel pildil on näha matkaraja algust ning kõige kõrgemat punkti, kuhu välja jõudsime.

VALLEY OF THE GIANTS & TORNDIRRUP NATIONAL PARK

Eelmises postituses mainisin, et sõidame Margaret Riverist edasi lõuna poole. Kella kolme paiku jõudsimegi Tingledale'i, kus asub Valley of the Giants ehk otsetõlkes Hiiglaste Org. Tegemist on pargiga, kus kasvavad 400 aasta vanused tohutud puud, mis on kuni 75 meetri kõrgused. Tüve ümbermõõt võib olla isegi kuni 24 meetrit.

Valley of the Giants parki on ehitatud 600 meetri pikkune rada, mis on 40 meetri kõrgusel ning seega puulatvade vahel. Tegime kaks ringi ning esimene kord oli isegi natuke jube, sest see ehitis kõigub tuulega ning kuna rajaks oli põhimõtteliselt metallvõre, siis see paistis läbi ja 40 meetri kõrgusel seista ja oma jalge all kaugel all maad näha on vähe õudne. Aga üldiselt oli väga lahe muidugi ja need puud tõesti väga vägevad.

Õhtul otsisime ühe mõnusa koha nimega Cosy Corner East, mis on nagu tasuta parkimisala backpackeritele ja haagissuvilatega autodele. Parkmisala on võib-olla natuke palju öeldud, pigem on lihtsalt põõsaste vahel piisavad vahed, et sinna haagissuvila ja auto ära mahuks ning lähedal on ka vetsud. Magasime jällegi autos.

Järgmisel päeval ehk pühapäeval otsisime üles ööbimisala lähedal asuva ranna, kus ääres olid gaasigrillid, kus sai süüa valmistada. Peale seda käisime ookeanis ujumas, vesi oli küll tegelikult päris jahe, aga siin see vist väga soojaks ei lähegi.

Kuna sealt samast kohas algas matkarada, siis läksime jalutama. Tegemist oli väikse rajaga looduse vahel ning kogu aeg oli kõndides kuulda, kuidas mingid tegelased põõsastes siblisid. Jalutuskäigu jooksul õnnestus mul lisaks sisalikele ka kahte madu näha. Ühel nägin ainult poolemeetrist musta sabajuppi aga teine laiutas täispikkuses (u 1,5 m) tee peal ning kui me lähemale kõndisime, siis roomas kiiresti põõsaste vahele. Natuke ehmatas ära ikka küll.

Lõunaajal sõitsime lähedalasuvasse väikelinna nimega Albany, kus meie suureks üllatuseks peaaegu kõik suured toidupoed kinni olid. Uitasime ka seal natuke ringi, sõime ning siis sõitsime edasi Torndirrup National Parki, mis Albanyst kümnekonna kilomeetri kaugusel paikneb.

Vaated sealt olid lihtsalt imelised!!! Ronisime mööda mäekülgi ringi ning selline tunne oli, et tahaks sinna jäädagi kõike seda imetlema.

Torndirrupi alale jääb ka selline vaatamisväärsus nagu Natural Bridge, mis on looduslikult tekkinud hiigelsuur kivisild. Pildi pealt ei tundu see aga kahjuks nii võimas kui päriselt.

Õhtul käisime veel üht randa vaatamas, süüa tegemas ja siis sõitsimegi tagasi Cosy Cornerisse ööbima.

GOODBYE PERTH, HELLO MARGARET RIVER

On ilus laupäeva hommik ning sõidame parasjagu lõuna poole, kuna pika autosõidu ajal väga midagi niikuinii teha ei ole, siis kasutan aega ära ja kirjutan valmis ühe postituse viimastest päevadest.

Plaan nägi alguses ette, et teisipäeval on Jörgeni viimane tööpäev ja siis ütleme majaomanikule, et hakkame vaikselt lahkuma, kolmapäeval käime poodides, ostame vajalikud asjad ning sätime auto minekuks valmis ja siis neljapäeval hakkame lõuna sõitma poole. Nagu plaanidele kombeks, siis kõik päris nii ei läinud.

Teisipäeva hommikul viisin Jörgeni tööle ning peale seda hakkasin ise autot puhastama. Kõik istmed olid koerakarvu ja aknad koeraila täis, niiet tegevust oli. Pesin parajasti väljast autot kui majaomanik sattus ka välja ja ma siis mainisin, et me neljapäeval plaanime ära minna. Selle peale tegi tema suured silmad ning ütles, et eiei, nii küll ei saa, te peate kaks nädalat ette ütlema. Mida?!

Tundus, et olukord kisub üsna näruseks. Ta ei olnud meile otseselt kordagi öelnud, et me peame kaks nädalat ette ütlema. Kui ma kaks kuud tagasi rääkisin temaga sellest, et kas me saame sinna jääda elama mõneks kuuks, siis ta oli nõus ja ütles, et peale meid ta sinna mõneks ajaks inimesi ei võta. Sellepärast ei osanud ma ka arvata, et me peame ette ütlema. Nüüd ta muidugi rääkis, et jaa, tema peab nüüd kiiresti uued inimesed sinna leidma?! Niiet jah, väike segadus oli. Jörgen siis rääkis temaga samal õhtul ja siis majaomanik arvas, et me peaks talle nädala üüri maksma veel peale seda kui me ära oleme läinud. Kuna aga raha meil üle ei ole juhuslikult, siis tundus see väga halb variant. Lõpuks andsime eile talle lihtsalt viimase nädala üüri ning tühja midagi ei maksnud. Üritasime selgitada oma poolt olukorrast ning asi lahenes üsna rahumeelselt.

Kolmapäev käisime igasugu asju ostmas ning ühel hetkel saime aru, et ega me järgmiseks päevaks valmis küll ei jõua. Niisiis jäi veel neljapäev ka poodides kolamiseks ja auto valmis sättimiseks.

Mida siin autos nii väga sättida on siis? Ostsime IKEAst madratsi, padjad, teki ja voodipesu, et saaks autos magada. Kuna aga aknad siin toonitud ei ole, siis pidime akende ette kardinad panema. Mõne meetri kanga, haaknõelte ja pesunööriga saab väga edukalt autosse toimivad kardinad. Lakke kinnitasime valgustuseks patareidega töötavad väiksed jõulutulukesed, mis on väga armsad.

Eile hommikul hakkasime pakkima ning mõte, mis korduvalt peast läbi käis oli, et miks meil nii palju asju on?!?!?! Kella üheks oli kõik kola autos ning võis sõitma hakata. Kuna linn on nii suur, siis läks sada aastat, enne kui üldse Perthist välja jõudsime.

Võtsime suuna Margaret Riveri poole, vahepeal tegime väiksed peatused ka Dunsboroughs ja Cape Naturaliste majaka lähedal. Kokku läks Perthist Margaret Riverisse jõudmiseks umbes kuus ja pool tundi (koos peatustega).

Mõte oli minna Margaret Riveri backpackkerite hostelisse, mille kaudu peaks ka tööd saama leida. Jõudsime sinna veidi enne kella kaheksat õhtul ning ukse peal oli suur silt: no vacancies ehk vabu kohti pole. Proovisin ka ühte teise hostelisse helistada, aga keegi ei võtnud vastu.

Ega siis muud üle ei jäänudki kui kohe esimene öö autos magada. Hakkasime kohta otsima, kuhu saaks auto parkida. Ega see ülearu lihtne ka ei ole, nimelt on paljudes kohtades sildid, et autos magamine keelatud, trahv 100 AUD inimese kohta. Lõpuks aga leidsime ühe parkla, kus olid avalikud tualetid ka lähedal ning otsustasime sinna jääda.
Õnneks väga jahe ei hakanud, kuigi öösel oli õues ainult 8-9 kraadi. Muidu oli autos magamine täitsa mugav ja hea. Hommikul sõitsime lähedal asuvasse parki, kus valmistasime süüa - grillisime aedvilju ja banaane. Siin on väga paljudes parkides sellised grillimiskohad, kus saab süüa teha, mis on väga mugav.

Nüüd aga sõidame ülejäänud nädalavahetuseks veel kaugemale lõunasse :)

KING'S PARK JA AUTO OSTMINE

Kui ma nüüd päris aus olen, siis mul on juba natuke kopp ees sellest linnast. Natuke on ilmselt vähe öeldud. Mitte, et linnal endal midagi viga oleks, aga tahaks lihtsalt rohkem näha ja mõnes väiksemas kohas elada. Ilma autota võtab igale poole bussi/rongiga sõitmine nii kaua aega ka, mis on väga tüütu. Ja ma pole 2 kuud linnast väljas käinud!!! Õnneks leidsin ma meie elukoha lähedal päris suure pargi, kus on väiksed rajad ja metsik loodus ehk siis on jooksmas käies selline tunne nagu metsas oleks, mitte keset suurlinna. Väga hea vaheldus majadele, autodele ja asfaltile. Ülemine pilt ongi seal pargis tehtud. Päris mõnus, eks?

Hakkasimegi siis paar nädalat tagasi vaikselt plaane hauduma, et mida edasi teha. Vaatama kohti, kuhu minna ning otsisime autot, mida osta. Kui on väga hea auto, siis see on paari tunniga läinud või heal juhul järgmisel päeval. Laupäeval valisime mõned paremad välja ning saatsime sõnumid omanikele, et kas oleks võimalik vaatama minna. Paar tükki muidugi ei vastanud üldse, aga lõpuks leppisime ühega pühapäevaks aja kokku ning kuna Jörgen oli tööl, siis tema kahjuks kaasa ei saanud tulla. Mida aga teab üks 19 aastane Anneliis autodest? Üsna mitte midagi. Õnneks aga elab siin majas veel üks tore eestlane, kes teab ning ta oli nõus minuga kaasa tulema, mille üle mul oli väga hea meel. Vaatasime auto üle, tegime proovisõitu ning kuna kõik tundus korras, siis leppisime kokku, et ostame ära. Kuna aga omanikul ei olnud vajalikke pabereid, et ost ära vormistada, siis kohe seda teha ei saanud. Eile käisin postkontoris ning tõin sealt vajalikud paberid, omanik tuli siit läbi, täitsime lehed ära, andsin talle raha ning auto oligi meie!!!

Ahjaa, siin on ju vasakpoolne liiklus. Tundub jubedam kui päriselt on. Õnneks on olnud jalakäijana aega harjuda sellega, mul on tunne, et see on natuke aidanud. Auto on õnneks automaatkäigukastiga, vasaku käega käike vahetada ja samal ajal pingsalt liiklust jälgida, mis on vastupidine Eesti omale, oleks esialgu võib-olla liiga pingeline. Vahepeal lähevad suunatule asemel kojamehed tööle, sest siin käib ju suund paremalt poolt, mitte vasakult, aga muidu on täitsa okei.

Eile õhtul sõitsime kesklinna, kus on selline koht nagu King's Park, kuhu oleme juba pikka aega mõelnud minna ning no see vaade, mis sealt avaneb... nii imeline. Piltidele muidugi kogu see ilu ei jää, eriti kuna mul on ainult telefon, millega pildistada, aga no enamvähem võib vist aimata kui kaunis see oli.

Homme on plaanis veel viimased toimetused siin teha ning neljapäeval sõidame juba edasi lõuna poole uute seikluste jahile!!!

COTTESLOE BEACH

Eelmisel teisipäeval seadsin sammud Cottesloe ranna poole, mida poolte Perthi postkaartide peal näha võib. Kokku läks sinna jõudmisele vist umbes 2h. Pool tundi kõndimist ja poolteist tundi bussisõitu. Ja arvake ära, mitme kilomeetri kaugusel see on? Ei ole mitte 200km ega 100 km, et 2h sinnaminek aega võttis, vaid hoopis 12 km. See võtab kokku elu suurlinnas ilma autota, igale poole minek võtab tohutult aega.

Lõpuks ma kohale aga jõudsin ja seal oli tõepoolest väga väga mõnus ja kaunis. Tegin oma turistipildid ära ja jalutasin mööda randa kaugemale. Pikutasin mõnda aega ja siis mõtlesin edasi jalutada. Kuna nägin, et rand läheb edasi nii pikalt kuni silm seletas, siis otsustasin tagasi hakata kõndima mööda randa, palju parem kui bussis loksuda. Lõpuks selgus, et terve tee Cottesloest tagasi Scarboroughsse saabki mööda randa kõndida. 12km randa!!! (Tegelikult läheb rand veel u 2km siit edasi ka). Vahepeal oli päris pikalt selline ala, kus oli mingisugune loodusterritoorium, kust ei olnud läbipääsu ehk siis mitme kilomeetri ulatuses ei olnud rannas mitte ainsatki hingelist peale minu. Nii rahulik ja ilus! Pean ütlema, et kogu see jalutuskäik oli lihtsalt imeline. (Isegi kui mu jalalihased mitu päeva pärast valusad olid - liiva peal kõndimine on kümme korda raskem kui kõnniteel, ausalt).

Eile oli kõige soojem ilm, mis mu siinoleku ajal olnud on - 34 kraadi sooja. Ideaalne randa minekuks, mida ma ka tegin. Päris iga päev muidugi nii soe ei ole, aga on u 22 kraadi ringis, mis on ka ülimõnus :)